Skip to main content
European Commission logo
EACEA National Policies Platform:Eurydice
Eesti:Ajalooline ülevaade

Estonia

1.1. Poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik taust ning arengusuunad

1.1Eesti:Ajalooline ülevaade

Last update: 14 December 2023

Eestlased on Euroopa rahvaste seas üks kõige kauem oma praegusel asualal elanud rahvaid. Eestlaste esivanemaid seostatakse kammkeraamikakultuuriga, mille kandjad elasid Eesti alal juba üle 5000 aasta tagasi

Sajandite jooksul on nüüdse Eesti Vabariigi ala eest peetud lahinguid kohalike hõimude, venelaste, saksa rüütlite, Taani, Rootsi ja Poola osalusel. Iseseisva riigina on Eesti toiminud 1918–1940 ning alates 1991. aastast tänaseni.

Esimene eestikeelne trükis ilmus 1525. aastal. Eesti ajaloo Rootsi ajajärku 17. sajandil iseloomustas majanduslik-kultuuriline heaolu kogu maal. Asutati trükikoda, 1631. a esimene gümnaasium ja 1632. a Tartu Ülikool. Sajandi lõpuks oli kool peaaegu igas kihelkonnas ning umbes 70% eestlasi oskas lugeda. Venemaa saavutas kontrolli Eesti üle 1710. aastal ja järgneva kahesaja tsaarivõimu aasta vältel elasid Eestimaa talupojad samasugust pooleldi orjaelu nagu Venemaa pärisorjadki.

19. sajand oli majandusliku arengu ning linnastumise alguse aeg. Tsaar Aleksander II andis eesti pärisorjadele ajavahemikus 1856–1863 järk-järgult õigused haridusele, maaomandile ja liikumisvabadusele nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Algas kirjaoskuse levik – ilmusid eestikeelsed ajalehed ning ka muud kirjandust, sajandi lõpus oli 96% eestlastest kirjaoskajad. 19. sajandi teisel poolel algas rahvuslik ärkamine. Esimene avalik sündmus, mis demonstreeris eesti rahvuslikku identiteeti, oli 1869. aastal Tartus toimunud esimene laulupidu, mis alustas siiani kestva traditsiooni. 1881. aastal võimule tulnud tsaar Aleksander III lämmatas ärkamisaja ja alustas tugevat venestamist, haridus muudeti venekeelseks.

20. sajandil kasutas Eesti ära Venemaal I maailmasõja tõttu tekkinud korralageduse ja bolševistliku revolutsiooni ning kuulutas 24. veebruaril 1918 välja iseseisvuse. Pärast Saksamaa kapituleerumist 1918. aasta novembris tungisid Eestisse punaväed. Vabadussõda iseseisvuse saavutamiseks kestis 13 kuud ja lõppes Tartu rahulepingu allakirjutamisega 2. veebruaril 1920, kusjuures Nõukogude Venemaa loobus igaveseks ajaks territoriaalsetest nõuetest. 1921. aastal võeti Eesti Vabariik vastu Rahvaste Liitu. Kiiresti viidi läbi reformid ja võeti vastu sotsiaalset heaolu puudutavad seadused nagu ka mujal Euroopas. Esimene iseseisvusajajärk oli riigis majanduskasvu aeg, paranes elatustase ja kujunesid välja demokraatlikud institutsioonid. 1930. aastate keskel keelustas president Konstantin Päts poliitilised parteid ja piiras kodanikuõigusi ning poliitiline kriis viis Eesti autoritaarsuse lävele.

23. augustil 1939 sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa salajase Molotov-Ribbentropi pakti, jaotades Ida-Euroopa mõjupiirkondadeks. Balti riikides loodi Nõukogude sõjaväebaasid ning kehtestati 1940. aastal nõukogude kontroll. 16. juunil alustasid Nõukogude väed Eesti okupeerimist ja Eesti langes ametlikult Nõukogude Liidu võimu alla. 1941. a järgnes sellele natside sissetung ja Saksa okupatsioon, mis kestis kuni Teise maailmasõja viimaste kuudeni, kui Nõukogude Liit taastas oma kontrolli Balti riikide üle. Nõukogude ja Saksa vahelduvate okupatsioonide jooksul tapeti või saadeti Siberisse tuhandeid lätlasi, leedulasi ja eestlasi ning sajad tuhanded põgenesid teistesse riikidesse.

Esimestel nõukogude võimu taaskehtestamise aastatel arreteeriti 36 000 eestlast, keda süüdistati natsidele kaasaaitamises. Samal ajal põgenes metsadesse vastupanu osutamise eesmärgil 30 000–35 000 inimest. Organiseeritud vastupanu kestis kuni 1950. aastateni. Vabadussõjas ning saksa ja Nõukogude okupatsiooni tagajärjel kaotas Eesti umbes 200 000 inimest. 1940. aastate sundkollektiviseerimine hävitas seni majanduse aluseks olnud maaelu, kiiresti kasvas linnastumine. Suurtööstustesse ja kolhoosidesse-sovhoosidesse toodi sisse Nõukogude Liidu tööjõudu, et soodustada Eesti ala asustamist venekeelse elanikkonnaga. Tekkisid suured piirkonnad, kus eestlased jäid vähemusse. Hoolimata kõigest, säilis eesti rahvuslik eneseteadvus kogu Nõukogude okupatsiooni 50 aasta jooksul.

1980. aastate teisel poolel glasnosti ja perestroika ajal elavnesid iseseisvuspüüdlused ning algas uus rahvuslik ärkamine, mis kulmineerus "laulva revolutsiooniga". Protest nõukogude korra vastu muutus sagedasemaks ning avalikumaks. 1988. a 24. veebruaril – Eesti Vabariigi aastapäeval – toimus 3000 eestlase meeleavaldus. 16. novembril võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu iseseisvusdeklaratsiooni. 1989. a Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeval toimus Balti kett, kus miljonid eestlased, lätlased ja leedulased nõudsid iseseisvust.

1990. aasta märtsis kuulutas Eesti Kommunistlik Partei ennast keskparteist sõltumatuks ja mais nimetati ENSV ametlikult ümber Eesti Vabariigiks. 3. märtsil 1991 hääletas 78% rahvahääletusel osalenutest iseseisvuse poolt. Moskva ebaõnnestunud riigipöörde ajal 1991. a augustis sisenesid Eestisse nõukogude sõjaväeüksused, kes blokeerisid olulisemad strateegilised asutused. Sellele vaatamata kuulutas Eesti 20. augustil välja riikliku iseseisvuse, mida Venemaa tunnustas 24. augustil. Ameerika Ühendriigid uuendasid diplomaatilised suhted 2. septembril, ÜRO aktsepteeris Balti riike 17. septembril. 21. detsembril lakkas Nõukogude Liit eksisteerimast.

1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mille kohaselt Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas ning riigipea Vabariigi President.

Alates iseseisvuse taastamisest oli Eesti järjepidev eesmärk ühineda Euroopa Liidu ja NATOga. 1993. aastal sai Eesti Euroopa Nõukogu täisliikmeks ja 1995. aastal jõustus vabakaubandusleping Euroopa Liiduga. 1997. aastal kutsuti Eesti läbirääkimistele Euroopa Liiduga, mis algasid 1998. a aprillis. NATO liikmeks sai Eesti 29. märtsil 2004, Euroopa Liidu liikmeks 1. mail 2004. 2010. a 9. detsembrist kuulub Eesti ka OECDsse.

Valitsuse poliitika EL suunal on toetanud tugevamat majanduslikku integratsiooni. Alates 21. detsembrist 2007 liitus Eesti koos teiste Balti riikide ja Poolaga nn Schengeni alaga. Seda sammu nähakse piirkonna atraktiivsuse ning majandusintegratsiooni suurendajana. 2008. a alanud majanduskriisi järgselt nähti euroga liitumises olulist majanduspoliitilist eesmärki, et tagada riigi atraktiivsus välisinvesteeringute jaoks.  1. jaanuarist 2011 on Eestis käibel euro.