2021
Eesti ühines UNESCO kesk- ja kõrghariduse kvalifikatsioonide tunnustamise üleilmse leppega
Eesti osaleb aktiivselt EL ja rahvusvahelises kõrghariduskoostöös, mille üks prioriteete on kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise edendamine. Kõrghariduse kvalifikatsioonide tunnustamise ülemaailmne konventsioon on hõlbustab kõrghariduse kvalifikatsioonide tunnustamist, akadeemilist mobiilsust ja rahvusvahelist haridus- ja teaduskoostööd.
Vajaduse kõrghariduse kvalifikatsioonide vastatikuse tunnustamise järele on tinginud üha kasvav õpiränne maailma eri regioonide vahel. Kasvanud on nii Euroopa-sisene õpiränne kui ka Eesti osatähtsus atraktiivse õpisihtkohana väljastpoolt Euroopat pärit üliõpilastele. Eesti kõrgkoolidesse immatrikuleeritud välisüliõpilaste osakaal on alates 2014. aastast enam kui kahekordistunud (2020 11,6%). Konventsiooniga ühinemine annab välistudengitele kindlustunde, et koju naastes või teise riiki elama asudes tunnustatakse Eestis omandatud akadeemilist kraadi nii edasiõppimiseks, teadustegevuseks kui ka töötamiseks.
Riigi tasandil on Eestis hindamise ja väliskvalifikatsioonide tunnustamise süsteemi täiendamisega tegeletud üle 20 aasta. Eesti seadusandlus võimaldab käsitleda välisriikide kvalifikatsioone samade kriteeriumide alusel nagu teistes maailma riikides.
2021 sügiseks on kõrghariduse kvalifikatsioonide tunnustamise ülemaailmse konventsiooni ratifitseerinud seitse riiki – Norra, Suurbritannia, Prantsusmaa, Rumeenia, Eesti, Tuneesia ja Nicaragua. Austraalia, Leedu ja Püha Tool on ratifitseerimisprotsessiga lõpusirgel.
Balti ja Beneluxi riigid sõlmisid kõrghariduskraadide automaatse tunnustamise lepingu
Koostöö ja õpirände edendamiseks allkirjastasid Balti ja Beneluxi riigid kuuepoolse lepingu kõrghariduse kvalifikatsioonide vastastikuseks automaatseks tunnustamiseks. Selline kahe regiooni vaheline leping kõrghariduse alal on Euroopas ainulaadne ning muudab kõrghariduskraadide tunnustamise lihtsamaks ja kiiremaks. Automaatne tunnustamine lihtsustab juurdepääsu magistri- ja doktoriõppele Hollandis ja Belgias, mis on Eestist õppima suundujate jaoks peamised sihid Balti ja Beneluxi riikides.
Automaatse tunnustamiseni jõudmist soodustas mõlema regiooni akadeemilise tunnustamise infokeskuste ehk ENIC/NARIC keskuste tihe koostöö. Lepingu sõlmimiseks tuli analüüsida kõigi kuue riigi kõrgharidusreforme, sealhulgas kvaliteedi tagamist ning kvalifikatsioonide hindamise ja tunnustamise läbipaistvust. Analüüsid kinnitasid, et Balti ja Beneluxi riikide kõrgharidussüsteemid on kooskõlas Euroopa kõrgharidusruumi põhimõtete ja mudeliga, süsteemid on võrreldavad ning neis ei ole märkimisväärseid erinevusi. Lepinguga liitumine on märk riikide kõrgharidussüsteemide kvaliteedist ja usaldusväärsusest.
Lepinguga saavad edaspidi liituda ka teised Euroopa kõrgharidusruumi riigid, kui nad on ratifitseerinud kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise Euroopa konventsiooni, neil on usaldusväärne kvaliteedi tagamise süsteem ning nende kraadid ja diplomid on seotud Euroopa elukestva õppe kvalifikatsiooniraamistikuga.
2020
Uus süsteem muudab doktoriõppe tõhusamaks ja paindlikumaks
Et toetada doktorantide igapäevaste töökohustuste sidumist doktoritöö ettevalmistamisega ja selle kaudu tõsta doktoriõppe efektiivsust, on algatatud doktoriõppe süsteemi muutmine. Kavandatud muudatuste kohaselt saab doktoriõpet edaspidi läbida kolmes vormis, mis erinevad doktorandi staatuse, õppe tingimuste ja õppekoha rahastamise poolest:
- nooremteadur-doktorant ülikoolis – ülikool maksab nooremteadurile palka doktoritöö tegemise eest. Koormus ülikoolis peab olema vähemalt 50% ehk 20 tundi nädalas. Lisaks sellele võib doktorant töötada mõne teise tööandja juures.
- ettevõtlusdoktorantuur, mis omakorda jaguneb kaheks:
- doktorant töötab kas ettevõttes või asutuses, kuid õpingud ja juhendamise korraldab ülikool. Doktoritöö on seotud ettevõtte/ asutuse tegevuse põhisuundadega. Doktoriõpe moodustab vähemalt 50% koormusest. Riik maksab ettevõtlusdoktorantuuri toetust;
- doktorant töötab ülikoolis, kuid tema õpinguid ei rahasta riik, vaid rahastus lepitakse kokku ülikooli ja asutuse vahelise lepinguga;
- doktorant-üliõpilane ‒ doktorant õpib individuaalplaani alusel, kuid temaga ei sõlmita nooremteaduri töölepingut ning ta ei saa ka riigieelarve vahenditest töötasu ega stipendiumi. Õpingud ei tohiks ületada kahekordset nominaalaega ehk 8 aastat.
2019
Kõrgharidusseadustik muudab õppe üliõpilaste jaoks paindikumaks, motiveerib noori valima teadlaskarjääri ning tugevdab ülikoolide ja ühiskonna seoseid
2019. aastal jõudis lõpule töö kõrgharidusseadustikuga, millega lihtsustati ja korrastati kõrghariduse regulatsioone ning seati esikohale õppur, tema õigused ja kohustused. Vastu võetud kõrgharidusseadus ja ülikoolide seadused suurendavad paindlikkust nii üliõpilaste kui ka kõrgkoolide jaoks, soodustavad kõrgkoolide vahelist koostööd, tugevdavad ülikoolide ja ühiskonna seoseid ning võimaldavad kujundada akadeemilistele töötajatele atraktiivse karjäärimudeli.
Kõrgkoolide ja ühiskonna tihedamaks seostamiseks kaasatakse ülikoolide juhtimisse ülikooliväliseid liikmeid. Ülikoolide nõukogudes, kelle otsustada on eelkõige strateegilist ja finantsplaneerimist puudutavad küsimused, saavad 2020. aastast suurema osakaalu ülikoolivälised liikmed. Igal avalik-õiguslikul ülikoolil on nüüd oma seadus, mis kirjeldab selle ülikooli ülesande, juhtimismudeli ja erisused võrreldes teiste ülikoolidega. Varem oli oma seadus ainult Tartu Ülikoolil ja Tallinna Tehnikaülikoolil, nüüdsest ka Tallinna Ülikoolil, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemial ning Eesti Kunstiakadeemial.
Üliõpilaste jaoks muutub paindlikumaks akadeemilise puhkuse ajal õppetöös osalemine ning varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine. Rakenduskõrgharidusõppe lõpetaja saab tulevikus bakalaureusekraadi, mis annab selge sõnumi, et rakenduskõrgharidus ja bakalaureuseõpe on samal kõrgharidusastmel ning nende lõpetajatel on võrdväärsed õigused nii edasiõppimisel kui ka tööturul. Magistriõppe korraldamine muutub paindlikumaks, et kaasata rohkem töötavaid inimesi elukestvasse õppesse. Üldisena jääb kehtima 3+2 õppekavade süsteem, kuid varasema töökogemusega või magistrikraadiga õppijatele võib mõni magistriõppekava olla ühe-aastane.
Uued seadused toetavad karjäärimudelite kaasajastamist kõrgkoolides, mis motiveeriks noori valima teadlase elukutset ja võimaldaks tippude kaasamiseks luua tenuuri ehk töökohakindlusega ametikohti. Akadeemilisi töötajaid ei liigitata enam õppejõududeks ja teadustöötajateks ning vaba semestri võimalus laieneb kõigile akadeemilistele töötajatele, kes tegelevad õppetööga.
2018
Uuendatav kõrgharidusseadustik jõuab Riigikokku
Kõrgharidusseaduse eelnõu ja ülikoolide seaduste eelnõud läbisid 2018. aasta suvel kooskõlastusringi ja esitatakse sügisel Riigikokku. Uuendatavas kõrgharidusseadustikus plaanitakse selgemalt välja tuua riigi ja kõrgkoolide peamised ülesanded ning üliõpilaste
õigused ja kohustused. Seadustikus on kavas keskenduda rohkem kõrgharidusõppe eesmärkidele ja vähem detailsetele tegevusjuhistele.
Senised regulatsioonid on pärit peamiselt 1990. aastatest, kuid õiguslik raamistik peab käima kaasas üliõpilaste muutunud vajadustega. Inimesed õpivad kogu elu, liiguvad erinevate õppeasutuste, õppetasemete ja riikide vahel ning ootavad kõrgharidusõppelt rohkem praktilisust.
Kõrgharidusseadustiku kaasajastamine algas 2016. aastal, kui üliõpilastelt, kõrgkoolidelt, tööandjate ja töötajate organisatsioonidelt ning ministeeriumidelt koguti ettepanekuid, mida tuleks muuta. Kõrgharidusseadustiku uuendamisega ei muudeta kõrgharidussüsteemi põhialuseid, st kõrgkoolide ulatuslikku autonoomiat, kolmeastmelist kõrgharidusõpet, kvaliteedihindamise aluseid jne.
Õppelaenu tingimused muudetakse soodsamaks
Ministeerium on edastanud partneritele arvamuse avaldamiseks õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse. Plaanis on muuta pikka aega kehtinud õppelaenu tingimused õppurite jaoks soodsamaks, et toetada majanduslikult raskemas olukorras ning õppelaenu vajavate üliõpilaste ja kutseõppurite hariduse omandamist. Kuigi Eestis on täiskoormusel eestikeelsetel õppekavadel õppimine tasuta ja loodud on vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem, on endiselt õppureid, kes vajavad õppelaenu oma õpingute finantseerimiseks. Kavas on alandada õppelaenu intressi, muuta laenu tagasimaksmist paindlikumaks ning leevendada ka käendamise tingimusi.
Doktoranditoetuse tõus
Alates 2018. aasta jaanuarist suurenes doktoranditoetus 1,5 korda. Seni oli doktoranditoetuse suurus 422 eurot kuus. Toetuse tõstmisega soovib riik vähendada õpingute katkestamist ning suurendada doktorikraadiga lõpetajate arvu. Analüüside põhjal peetakse kõige olulisemaks takistuseks doktoritöö edenemisel doktorantide liigset tööga hõivatust.
Vastavalt doktoranditoetuse tõusule suurenevad proportsionaalselt ka sotsiaalsed tagatised nagu ravikindlustus, vanemahüvitis ja pensionikindlustus.
Doktoranditoetust saavad kõik õppetoetuste ja õppelaenu seaduses sätestatud tingimusi täitvad doktorandid. 2016/2017. õppeaastal sai doktoranditoetust ligikaudu 1200 doktoranti.
Õppetoetuste süsteemi analüüs
Ministeerium analüüsib õppetoetuste süsteemi, eeskätt neli aastat tagasi rakendatud vajaduspõhise õppetoetuse mõju katkestamise vähenemisele ja nominaalajaga lõpetamisele. Vajadusel kaalutakse muudatuste tegemist, mis lihtsustaks vähemkindlustatud perekondadest pärit tudengite kõrghariduse omandamist. Analüüs valmis 2017. aasta lõpuks.
Alates 2013/2014. õppeaastast toetab riik vajaduspõhise õppetoetusega vähemkindlustatud peredest pärit üliõpilasi kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmisel. Vajaduspõhist õppetoetust on õigus taotleda kõigil, kes õpivad täiskoormusega ja täidavad õppekava nõudeid 75% ulatuses. Seni on igal semestril saanud toetust keskmiselt veidi üle viiendiku taotlusõiguslikest üliõpilastest.
Kõrgharidusseadustiku uuendamine
Uuendatavas kõrgharidusseadustikus plaanitakse selgemalt välja tuua riigi ja kõrgkoolide peamised ülesanded ning üliõpilaste õigused ja kohustused. Seadustikus on kavas keskenduda rohkem kõrgharidusõppe eesmärkidele ja vähem detailsetele tegevusjuhistele.
Senised regulatsioonid on pärit peamiselt 1990. aastatest, kuid õiguslik raamistik peab käima kaasas üliõpilaste muutunud vajadustega. Inimesed õpivad kogu elu, liiguvad erinevate õppeasutuste, õppetasemete ja riikide vahel ning ootavad kõrgharidusõppelt rohkem praktilisust.
Kõrgharidusseadustiku kaasajastamine algas 2016. aastal, kui üliõpilastelt, kõrgkoolidelt, tööandjate ja töötajate organisatsioonidelt ning ministeeriumidelt koguti ettepanekuid, mida tuleks muuta. Eelnõu väljatöötamiskavatsuse esitas ministeerium partneritele arvamuse avaldamiseks 2017. a sügisel. 2018. a alustati eelnõu koostamisega ning aasta lõpuks peaks see jõudma Riigikokku.
Kõrgharidusseadustiku uuendamisega ei muudeta kõrgharidussüsteemi põhialuseid, st kõrgkoolide ulatuslikku autonoomiat, kolmeastmelist kõrgharidusõpet, kvaliteedihindamise aluseid jne. Kõrgharidusseadustiku uuendamine puudutab eelkõige ülikooliseadust ja rakenduskõrgkooli seadust ning on osa kogu haridusseadustiku kaasajastamisest.
Töökohapõhine õpe laieneb kõrgharidusse
2018/19. õppeaastal algava pilootprojektiga laieneb töökohapõhine õpe ehk õpipoisiõpe kutseharidusest kõrgharidusse. Töökohapõhist õpet pakutakse Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis tegevusterapeudi õppekaval ja Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor turismi- ja restoraniettevõtluse õppekaval.
Töökohapõhise õppe eesmärgiks on õppe ja tööturu tihedam seostamine. Tööandjad saavad aktiivselt osaleda tööjõu koolitamises ja õppuritel on üleminek tööellu sujuvam.
Töökohapõhine õpe on õppevorm, kus ettevõttes või asutuses toimuva õppe osakaal moodustab kõrghariduses üle poole õppekava mahust. Kui kutsehariduses alustati õpipoisiõppega 2002. aastal, siis kõrghariduses ei ole Eestis seni töökohapõhist õpet praktiseeritud.
Kristjan Jaagu stipendiumide taotlemine laieneb
Käivitub uus Kristjan Jaagu mobiilsusstipendiumide programm aastateks 2017-2021, mis võimaldab üliõpilastele ja noorteadlastele stipendiume välismaal õppimiseks ja töötamiseks. Kui seni oli võimalik välismaale kraadi omandama minna vaid doktorantidel, siis edaspidi võivad stipendiaatideks olla ka magistrandid. Magistriõppeks saab stipendiumi taotleda juhul, kui soovitud eriala Eestis õppida ei saa, kuid Eesti tööturul on selle järele vajadus olemas. Stipendiaadil on kohustus pärast lõpetamist töötada Eestis oma erialale ja kvalifikatsioonile vastaval ametikohal.
Kristjan Jaagu stipendiumi toel on igal aastal välismaale täies mahus kraadi omandama asunud ligikaudu kümme üliõpilast.