7.2.1. Bakalaureuseõpe ja rakenduskõrgharidusõpe

7.2.7.2. Esimese astme õppekavad

7.2.17.2.1. Bakalaureuseõpe ja rakenduskõrgharidusõpe

Last update: 14 December 2023

Õppevaldkonnad

Nii bakalaureuse- kui rakenduskõrgharidusõppe õppekavade nominaalkestus on 3–4 aastat ja õppekavas määratud õppe maht on 180–240 Euroopa ainepunktisüsteemi ainepunkti. Erandina on ämmaemandaõppe ja erialase spetsialiseerumisega õeõppe nominaalkestus 4,5 aastat. Bakalaureuseõppe ja rakenduskõrgharidusõppe õpiväljundid vastavad Eesti ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kuuenda taseme õpiväljunditele.

Õppuril on võimalik valida kahte tüüpi kõrghariduse esimese astme õppekavade vahel:

teooriakeskselt üles ehitatud bakalaureuseõppe õppekavadel kujundatakse rakendusoskused teoreetilistest printsiipidest lähtudes; õppekava eeldab tugevaid üldhariduslikke teadmisi;
praktikakeskselt üles ehitatud rakenduskõrgharidusõppe õppekavadel kujundatakse teoreetilisi teadmisi eelkõige praktilistest vajadustest lähtudes; õppekava sisaldab vähemalt 15% mahus praktilist tööd, sh praktikat töökeskkonnas.

Mõlemat tüüpi õppekavade läbimise järel on võimalik edasi õppida magistriõppe õppekavadel eeldusel, et täidetakse ülikooli või rakenduskõrgkooli esitatud sisseastumistingimusi.

Kõrghariduses õppevaldkondade, õppesuundade ja õppekavarühmade liigitamisel lähtume rahvusvahelise ühtse hariduse liigituse (ISCED) põhimõtetest.

Kõrgharidusstandard sätestab kõrgharidusõppe ühtsed nõuded, sh nõuded õppekava ja õppetöö kvaliteedile, õppekaval õppetöö korraldamise ning õppe lõpetamise tingimustele. Standard kehtestab ka akadeemilisi töökohti täitvate töötajate kvalifikatsiooni miinimumnõuded ning varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise põhimõtted. Kõrgharidusstandardi lisadega sätestatakse kõrgharidustaseme õpete õpiväljundid ning õppevaldkondade, -suundade ja õppekavarühmade ning õppekavagruppide loetelu, milles õppeasutustel on õigus õpet läbi viia ja akadeemilisi kraade välja anda.

Vastuvõtutingimused

Kõikidel keskharidusega või sellele vastava kvalifikatsiooniga isikutel on võrdne õigus kandideerida ülikooli, rakenduskõrgkooli või kutseõppeasutusse astumiseks.

Üliõpilaste vastuvõtu tingimused ja korra kehtestab õppeasutuse nõukogu. Lisaks keskhariduse omandamist tõendavale lõputunnistusele võidakse kandidaadilt nõuda nt riigieksamitunnistuse olemasolu, vastuvõtukatsete sooritamist, (kutsesobivus)vestluse läbimist, akadeemilise võimekuse testi jm. Kõrgkoolid on loonud õppekohtadele kandideerimiseks eraldi võimalusi erivajadustega üliõpilastele ning paindlikke õppevorme eri sihtrühmadele. Näiteks pakuvad mitmed õppeasutused töötavatele inimestele võimalust osaleda õppetöös õhtuti, nädalavahetustel, kord kuus jms. Põhjendatud juhul võib kõrgkool kehtestada õppekavale vastuvõetavate üliõpilaste arvu ülempiiri ning täita õppekohad vastuvõtutingimuste täitmisel tekkiva paremusjärjestuse alusel.

Üliõpilane on isik, kes on immatrikuleeritud kõrgharidustaseme õppesse, kuni õppest väljaarvamiseni.

Tasuta saab õppida üliõpilane, kes õpib täiskoormusega õppekaval, mille õppekeel on eesti keel, ja täidab õppekava täies mahus. Kõrgkoolil on õigus (kuid mitte kohustus) nõuda õppekulude osalist hüvitamist üliõpilastelt, kes õpivad osakoormusega, ei täida täies mahus õppimise nõuet või õpivad eesti keelest erineva õppekeelega õppekaval.

Õpinguid alustavatelt välisüliõpilastelt nõutakse õppekeele oskust tasemel, mille määrab iga kõrgkool ise. Välislepingute alusel õppima asuvad inimesed, kes ei ela Eestis alaliselt, võetakse vastu ja nende õppekulud kaetakse välislepingutes sätestatud korras.

Eesti kõrgkoolidel pole õigust rakendada varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist (VÕTA) üliõpilaste vastuvõtmisel, kuna esmane vastuvõtutingimus on keskhariduse või vastava kvalifikatsiooni olemasolu. VÕTAt võib kasutada muude sisseastumistingimuste täitmisel ja õppekava täitmise osana.

Õppekava

Iga õppekava eesmärk on anda üliõpilastele vajalikud teadmised ja oskused tööle asumiseks või edasiõppimiseks. Kõrgharidustaseme õppekavadele on õigusaktidega kehtestatud ühtsed nõuded. Need puudutavad õppetöö kvaliteeti, õppekava nominaalkestust, õppejõududele esitatavaid nõudeid, samuti õppe alustamise ja lõpetamise tingimusi. Igal õppeasutusel on õigus kehtestatud üldnõuete raames koostada oma profiilile vastavad õppekavad, mis kinnitatakse õppeasutuse nõukogus ning registreeritakse Eesti hariduse infosüsteemis.

Kõrgharidusstandardiga on kehtestatud kõrgharidustaseme astmete õpiväljundid, mis on õppekavade loomise aluseks. Õpiväljunditeks nimetatakse õppekava läbimiseks vajalikul tasemel omandatud teadmisi, oskusi ja hoiakuid. Õpiväljundid annavad nii õppijale endale kui tööandajale teavet selle kohta, milliseid oskusi ja teadmisi konkreetset õppekava läbides omandatakse.

Õpiväljundipõhise õppekava üks tunnuseid on moodulstruktuur. Mooduleid valides spetsialiseerub üliõpilane peaerialale ja vajadusel ühele või mitmele kõrvalerialale. Erialale spetsialiseerumiseks vajalikud moodulid pakub üliõpilasele õppeasutus. Lõpliku moodulite valiku teeb üliõpilane ise oma individuaalset õppekava koostades, sh valik- ja vabaaineid valides. Seetõttu on võimalik, et peaeriala kujuneb üliõpilase jaoks välja õppekava läbimise jooksul.

Õppekava eesmärkide ja õpiväljundite puhul on oluline nende kooskõla kõrgharidustaseme õpete õpiväljunditega ning seeläbi ka kvalifikatsiooniraamistikuga; eesmärgid ja õpiväljundid peavad olema sõnastatud nii, et nende alusel oleks võimalik hinnata õppekava lõpetaja teadmisi ja oskusi; õppekava nimetus ja üldehitus ning õppetöö läbiviimise viisid (kontaktõpe, praktika, iseseisev töö) peavad toetama õppekava eesmärkide saavutamist.

Ülikooli ja rakenduskõrgkooli õppejõudude kvalifikatsiooninõuetes on mõningased erisused (professori ja õpetaja ametikohal). Õppejõudude kvalifikatsiooninõudeks on üldjuhul kas doktori- või magistrikraadi või neile vastava kvalifikatsiooni olemasolu, lisaks on nt vaja ka pedagoogilisi oskusi ja üliõpilaste juhendamise kogemusi.

Kõikide õppekavade lõpetamiseks tuleb sooritada lõpueksam või kaitsta lõputöö, v.a doktoriõpe, mis lõpeb doktoritöö kaitsmisega.

Õppekeel on õppetöö läbiviimise keel, mille kasutamise oskus võimaldab saavutada kõrgharidusõppe õpiväljundeid. Kõrgharidustaseme esimese ja teise astme õppekavade õppekeel on eesti keel või kõrgkooli otsusel võõrkeel, kui see on vajalik õppe kvaliteedi või kõrgharidusega spetsialistide tagamiseks ja võõrkeelseks õppeks on olemas vajalikud ressursid. Õppekeel ja õpiväljundite saavutamiseks vajalikud muud keeled määratakse õppekavas. Erakõrgkooli õppekeele või õppekeeled määrab erakooli pidaja. Eesti keelt mittevaldavad üliõpilased saavad kuni ühe õppeaasta vältel õppida süvendatult eesti keelt ja see pikendab õppeaasta võrra nende õpingute nominaalkestust. Riigikeele süvaõpet finantseeritakse õppeasutusele eraldatava tegevustoetuse kaudu.

Õppekava täitmiseks võivad õppeasutused rakendada isiku varasemate õpingute ning töökogemuse arvestamist (VÕTA) kõrgkooli kehtestatud ulatuses ja korras ning arvestades kõrgharidusstandardis sätestatud põhimõtteid. Nagu juba eespool viidatud, pole VÕTAt võimalik rakendada formaalse kvalifikatsiooni puudumise kompenseerimiseks õpingute alustamisel.

Kõrgkoolidel on võimalik avada ühisõppekavu. Ühisõppekava korral toimub õpe kahes või enamas kõrghariduse omandamist võimaldavas õppeasutuses, mis on ühisõppekava ühiselt välja töötanud ja heaks kiitnud. Kui osa ühisõppekavast viiakse läbi välisriigi õppeasutuses, peavad ühisõppekava eri riikides läbiviidavad osad vastama nende riikide nõuetele.

Õpetamismeetodid

Õpetamismeetodid on üldjuhul õppejõu valida.

Kõige levinum õpetamismeetod on jätkuvalt loeng, kus õppejõud annab üldjuhul 2 akadeemilise tunni (90 minutit) jooksul ülevaate valdkonna olulisematest teemadest. Loenguvorm on siiski üha enam taandumas ning teised, interaktiivsemad meetodid tõusuteel. Seminarides arutletakse ja analüüsitakse loengutes käsitletud või iseseisvalt uuritud teemasid ja küsimusi, lahendatakse probleemolukordi töörühmades või esitatakse ettekandeid. Levinud on üksikjuhtumite analüüsi meetodid (case-study), erinevad projekti- või meeskonnatöö vormid jne. Lõpliku valiku kasutatavate õpetamismeetodite ja -materjalide osas teeb siiski kursust läbiviiv õppejõud.

Kõrgkoolid laiendavad hoogsalt e-õppe võimalusi: veebipõhiseid õppekeskkondi ja õppevahendeid.

Üliõpilaste edasijõudmine

Kõrgharidusõpe võib olla täiskoormusega, osakoormusega või eksternõpe. Täis- ja osakoormusega õppijad on üliõpilased, eksternõppureid üliõpilasteks ei loeta. Eksternile laienevad täiskasvanute koolituse seaduse tasemekoolituse kohta käivad sätted, eelkõige õigus saada õppepuhkust; eksternid ei saa taotleda õppetoetusi ega õppelaenu.

Täiskoormusega õppes täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75 protsenti ning osakoormusega õppe puhul 50 kuni 75 protsenti. Üliõpilane otsustab kõrgkooli astudes, kas õpib esimesel õppeaastal täis- või osakoormusega, v.a juhul, kui õppekaval saab õppida ainult täiskoormusega. Järgmisel õppeaastal arvestab kõrgkool üliõpilase täis- või osakoormusega õppe määramisel õppekava täitmise mahtu. Täiskoormusega õppe nõudeid mittetäitva üliõpilase viib kõrgkool üle osakoormusega õppesse.

Kõrgkoolid kehtestavad õppetegevuse üldised eeskirjad, sh üliõpilaste ülikoolist väljaarvamise tingimused ja korra. Kõik õppetöö läbiviimise, hindamise ja õppijatega seonduv on reguleeritud iga õppeasutuse õppekorralduseeskirjades.

Tööhõivevõimalused

Edukust tööturul mõjutavad mitmesugused tegurid, sh riigi majandusolukord, omandatud eriala, saadud oskused ja teadmised jne. 2016. a kõrgkooli lõpetajate sissetulekute (2017. a kohta) analüüsi andmed (Eesti kõrgkoolide lõpetajate uuring) näitavad, et 80% kõrgharidusõppe lõpetanutest olid õppeasutuse lõpetamise järel tööturul hõivatud. Enim on töö ja õpitu omavahel seotud turvateenuste, IKT, tervise ja hariduse õppesuuna lõpetanuil. Kõige vähem on töökoht ja omandatud eriala seotud bakalaureuseõppe lõpetajate puhul.

Tööjõu-uuringu andmetel töötas 2017. ja 2018. aastal keskmiselt 10% kõrgharidusega täistööajaga palgatöötajatest töökohal, mis eeldas nende hinnangul madalamat haridustaset. Viimane lõpetajate uuring (2017) näitas, et 84% vastanutest olid tööturul hõivatud, neljandik (21%) õppis samal ajal. Keskmiselt iga neljas kõrgharidusega vastaja töötas ametikohal, mis nõuab madalamat haridustaset. Iga kolmas magistri- ja doktorikraadiga vilistlane töötab ametikohal, mis nõuab madalamat haridustaset.

Üldiselt iseloomustab Eesti kõrgkoolides õppijaid töötamine õpingute ajal: Eurostudent VI andmetel (2016‒2018) töötab 66% üliõpilastest õpingute ajal. Õpingute aegne aktiivsus tööturul ja omandatud töökogemused aitavad pärast õpingute lõppu tööhõivet kõrgel hoida. Viimase lõpetajate uuringu andmete põhjal võttis erialase töö leidmine kõige kauem aega põllumajanduse, humanitaaria ja kunstide ning sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse valdkonna vilistlastel, kellest ligi kümnendik otsis erialast tööd vähemalt ühe aasta. Esimese kuue kuu jooksul leidsid endale erialase töö kõige kiiremini teeninduse valdkonna vilistlased.

Et vähendada lõhet oskuste ja teadmiste õpetamise ning tööturu tegelike nõudmiste vahel, on Haridus- ja Teadusministeeriumi algatusel ellu kutsutud tööturu ja õppe tihedama seostamise ja oskuste arendamise koordinatsioonisüsteem OSKA, mis koondab info tööturul vajalike ametite ja -oskuste kohta, et õppimisel ja õpetamisel saaks paremini arvestada tööturu vajadustega. Samuti on käivitatud kõigil haridustasemetel ettevõtlikkuse ja ettevõtlusõppe arendamise süsteem. Välja on töötatud juhendmaterjalid ja õppevara, toetakse koostööd ettevõtjate, kohaliku kogukonna ja teiste organisatsioonidega. Praktikakorralduse ajakohastamiseks tegeldakse kõrgharidusõppe praktikasüsteemi arendamisega. Koolitatakse praktikajuhendajaid, töötatakse välja praktikatoetusi. Õpetajakoolituse, õppeasutuste ja tööandjate koostöös suurendatakse õppurite valmisolekut tööturul toimetulekuks. Esimesi katsetusi tehakse õpipoisiõppe laiendamisel kõrgharidusõppesse.

Üliõpilaste hindamine

Koos õpiväljundipõhiste õppekavade rakendamisega on kasutusele võetud hindamissüsteem, mille puhul hinnatakse eelkõige õpiväljundite saavutatust ning hindamise abil toetatakse üliõpilast õpiprotsessis, andes talle usaldusväärset infot õpingute läbimise tulemuslikkuse kohta. Hindamissüsteem keskendub selle mõõtmisele, kuidas õppija on omandanud õppekavas kirjeldatud teadmised ja oskused vastavalt õppekavas kirjeldatud õpiväljunditele.

Hindamisel kasutatakse eristavat ja mitteeristavat skaalat ja hindamisviis peab üliõpilasele teada olema juba enne õpingute alustamist. Mitteeristava skaala („arvestatud“ ja „mittearvestatud“) puhul määratletakse lävend (baastase), mille ületamisel on üliõpilane aine või mooduli edukalt läbinud, s.t õpiväljundid saavutanud. Eristava hindamisskaala puhul määratletakse esmalt samuti aine või mooduli läbimise lävend ja seejärel õpiväljundite kriteeriumid positiivset sooritust kirjeldavate hinnete „A“−„E“ („5“−„1“) saamiseks. Lävendi taseme määrab õppejõud.

Üldine õpiväljundite saavutatuse taseme hindamise skaala on järgmine:

A (5) – „suurepärane“ – silmapaistev ja eriti laiapõhjaline õpiväljundite saavutamise tase, mida iseloomustab väga head taset ületav teadmiste ja oskuste vaba ning loov kasutamine;
B (4) – „väga hea“ – väga heal tasemel õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste eesmärgipärane ja loov kasutamine. Spetsiifilisemate ja detailsemate teadmiste ja oskuste osas võivad ilmneda mittesisulised ja mittepõhimõttelised eksimused;
C (3) – „hea“ – heal tasemel õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste eesmärgipärane kasutamine. Spetsiifilisemate ja detailsemate teadmiste ja oskuste osas avaldub ebakindlus ja ebatäpsus;
D (2) – „rahuldav“ – piisaval tasemel õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste kasutamine tüüpolukordades, erandlikes olukordades avalduvad puudujäägid ja ebakindlus;
E (1) – „kasin“ – minimaalselt lubataval tasemel olulisemate õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste kasutamine tüüpolukordades piiratud viisidel, erandlikes olukordades avalduvad märgatavad puudujäägid ning ebakindlus;
F (0) – „puudulik“ – õppija on omandanud teadmised ja oskused miinimumtasemest madalamal tasemel.

Õpiväljundite mittesooritamist märgitakse tähisega „F“ (või „0“). Muid tähiseid hindamistulemuse väljendamiseks ei ole lubatud akadeemilisele õiendile kanda.

Õppejõududel tuleb iga õppetööühiku (aine, moodul, mitmed ained, üksikainete osad) kohta kirjeldada kõigi hinnete hindamiskriteeriume. Need on võrreldes õppekava üldiste õpiväljunditega oluliselt informatiivsemad ja teavitavad üliõpilast, millisel tasemel teadmisi ja oskusi temalt iga hinde saavutamiseks eeldatakse.

Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel ning teistest kõrgkoolidest (reeglina väliskõrgkoolist) hinnete ülekandmisel lähtutakse järgnevast:

varasemaid hindamata (reeglina mitteformaalseid) õpinguid ja töökogemust arvestatakse üldjuhul mitte-eristuval skaalal;
varem hinnatud ainete ja moodulite arvestamisel ei sooritata uut eksamit või arvestust; kui aine ülekandmisel õpiväljundid sobivad, kuid varasem hindamisviis oli teistsugune (nt varem on tehtud arvestus, nüüd nõutakse eksamit), siis ei peaks uut hindamist läbi viima, vaid arvestada tuleks varasemat tulemust.

Uut hindamissüsteemi kasutatakse kõigi väljundipõhistele õppekavade puhul. Kõrgkooli väljastatava diplomi juurde kuulub akadeemiline õiend, kuhu on lisatud selgitus, millise hindamissüsteemi järgi on üliõpilase teadmisi ja oskusi hinnatud. Akadeemiline õiend ei ole iseseisev kõrgharidust tõendav dokument.

Haridust tõendava dokumendi väljastamine

Rakenduskõrgharidusõpe ja bakalaureuseõpe lõpevad lõpueksami sooritamise või lõputöö kaitsmisega. Lõpueksamile või lõputöö kaitsmisele lubamise eelduseks on üldjuhul õppekava ülejäänud õppeainete läbimine. Tavaliselt hinnatakse lõputööd avalikul kaitsmisel. Kaitsmised võib kuulutada ka kinnisteks.

Õppekavagrupid, milles õppeasutusel on õigus õpet läbi viia ning akadeemilisi kraade ja diplomeid väljastada, on kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt kõrgharidusstandardis.

Rakenduskõrgharidus- ja bakalaureuseõppe lõpetanud isikule antakse pärast õppekava täies mahus täitmist akadeemilise kraadi kohta diplomi koos eesti- ja ingliskeelse akadeemilise õiendiga. Kui kõrgkool otsustab, et ingliskeelset akadeemilist õiendit automaatselt ei väljastata, tuleb isikul seda taotleda. Alates 2019/2020 õppeaastast rakenduskõrgharidusõppe õppekaval õppijatele antakse õppekava täies mahus täitmise järel bakalaureusekraad.

Väljastataval haridust tõendaval dokumendil on kirjas lõpetatud õppekava sisu ja selle täitmise tulemused (sh õppevorm, õppekava täitmise tingimused, õppeainete nimetused ja mahud ainepunktides ning hindamissüsteemid (hinne/arvestus), õppekava kvaliteedihindamise tulemused jmt. Eestis väljaantav diplomi lisa järgib Euroopa Komisjoni, Euroopa Nõukogu ja UNESCO/ CEPES juhiseid.

Lõpetajale võib haridus- ja teadusministri kehtestatud tingimustel anda diplomi kiitusega (cum laude). Kiitusega diplomi võib välja anda isikule, kes on täitnud õppekava täies mahus, kaitsnud lõputöö või sooritanud lõpueksami hindele „A” ja kelle keskmine kaalutud hinne on 4,60 või kõrgem, kusjuures arvestatakse kõiki akadeemilisele õiendile kantavaid hindeid.